Lahustite laialdane kasutamine keemia-, farmaatsia- ja materjalitööstuses tähendab, et nende kvaliteet ja ohutus mõjutavad otseselt protsessi stabiilsust ja lõpptoodete töökindlust. Teadusliku ja standardiseeritud testimisprotsessi loomine mitte ainult ei määra täpselt kindlaks lahustite füüsikalis-keemilisi omadusi ja lisandite sisaldust, vaid tuvastab ka võimalikud riskid koheselt, pakkudes usaldusväärset alust valikuks ja kontrollimiseks.
Lahustite testimine algab tavaliselt testimisobjektide ja -standardite määratlemisega. Olenevalt rakendusest tuleb määrata sellised näitajad nagu puhtus, niiskusesisaldus, happesus/aluselisus, mitte-lenduvad ained, raskmetallid, spetsiifilised orgaanilised lisandid ja potentsiaalselt esinevad peroksiidid ning piirid tuleks määrata vastavalt riiklikele või tööstusstandarditele. See samm on aluseks järgnevatele proovide võtmisele ja analüüsidele, tagades sihipärase testimise.
Valimi võtmine on testimisprotsessi oluline lähtepunkt, mis nõuab valimi esinduslikkust ja terviklikkust. Partiilahustite puhul tuleks proove koguda juhusliku kihistumise põhimõttel, kasutades puhtaid, kuivi, suletud anumaid, et vältida keskkonna niiskuse või saasteainete sissetungi. Lenduvate või hügroskoopsete lahustite puhul tuleb proovide võtmine kontrollitud tingimustes kiiresti lõpule viia ning olekumuutustest põhjustatud vigade minimeerimiseks tuleks registreerida sellised tingimused nagu temperatuur ja rõhk.
Proovi eeltöötlus sõltub konkreetsest testist. Näiteks niiskuse määramisel kasutatakse sageli Karl Fischeri meetodit, mis nõuab täpset mõõtmist ja proovi süstimist veevabasse reaktsioonisüsteemi; gaasikromatograafia analüüs nõuab filtreerimist, lahjendamist või õhuruumi süstimist, et eemaldada tahked osakesed ja sobitada seadme tundlikkust. Eeltöötluse standardiseerimine mõjutab otseselt andmete täpsust ja korratavust.
Analüütiline testimine tugineb erinevatele küpsetele tehnoloogiatele. Orgaaniliste lisandite eraldamiseks ja kvantifitseerimiseks kasutatakse gaasikromatograafiat (GC) ja kõrgjõudlusega vedelikkromatograafiat (HPLC); Karl Fischeri tiitrimist kasutatakse spetsiaalselt jälgede niiskuse määramiseks; potentsiomeetriline tiitrimine või kolorimeetria võib mõõta hapet või aluselisust; Raskmetallide tuvastamiseks kasutatakse ICP-MS-i ehk aatomabsorptsioonspektromeetriat. Põhinäitajate puhul on tulemuste usaldusväärsuse parandamiseks soovitatav kasutada kahte või enamat ristkalibreerimise meetodit.
Andmetöötlus ja hinnang peavad kombineerima standardsed piirid statistilise analüüsi meetoditega. Piirnorme ületavate kaupade puhul tuleks põhjus leida tootmispartiist, ladustamistingimustest või transpordiprotsessist, et leida põhjus ja võtta meetmeid, nagu isoleerimine, tagastamine või alandamine. Katsearuannetes tuleb täielikult registreerida prooviteave, metoodiline alus, instrumendi parameetrid, keskkonnatingimused ja tulemused, mis moodustavad jälgitava kirje.
Katsetamise jätkuva efektiivsuse tagamiseks on vajalik regulaarne instrumentide kalibreerimine, meetodite valideerimine ja personali koolitamine, siseauditid ja protsessi pidev täiustamine. Kõrge-riskiga või äsja kasutusele võetud lahustite puhul tuleks samuti läbi viia põhjalik tuvastamise ja stabiilsuse testimine, et tagada kasutuskeskkonnas usaldusväärne toimivus.
Kokkuvõttes hõlmab lahustitestimise protsess projekti loomist, standardiseeritud proovide võtmist, ranget eeltöötlust, täpset analüüsi ning tulemuste kindlaksmääramist ja jälgitavust. See on mitmeetapiline, koostööl põhinev süsteemitehniline projekt, mis loob kindla kaitse lahustite ohutuks ja kvaliteetseks{2}}kasutamiseks.